Veronika Janyrova
"Maailma parlament, mis võimaldab kõigil maailma üldsuse liikmetel - ja see on kõigil inimestel - olla kaasatud ülemaailmse tähtsusega otsustesse."
Andreas Bummel, UNPA asutaja ja koordinaator
Globaliseerumise mõju meie demokraatlikele riikidele ei saa kuidagi alahinnata. See võimaldab üha enam jõusfääre väljuda rahvusriigist. Politoloogid on tunnistajaks rahvusvaheliste organisatsioonide ja võrgustike kiirele kasvule, mis tegutsevad kogu maailmas ja millel on rahvusriigist väljaspool olulist poliitilist jõudu. Kuid: kas see on halb või võib-olla isegi soovitav?
Warwicki ülikooli politoloog Jan Aart Scholte räägib sellega seoses "lugematutest formaalsetest meetmetest, mitteametlikest normidest ja kõikehõlmavatest diskursustest ülemaailmsete suhete reguleerimiseks [...], mida rakendavad keerulised võrgud". Need võrgustikud koosnevad rahvusriikidest, rahvusvahelistest organisatsioonidest, ülemaailmsetest institutsioonidest, allriikide agentuuridest ja valitsusvälistest osalejatest, näiteks valitsusvälistest organisatsioonidest või ettevõtetest.
Pioneerilisi poliitilisi otsuseid tehakse üha enam riikidevahelistes organites ja mõnikord isegi ilma riikide parlamentide nõusolekuta või isegi vastuolus riiklike määrustega.
Tuntumate ja võimsamate seas on G20, mis on 20i kõige arenenumate tööstusriikide "mitteametlik aruteluplatvorm", mis esindab kokku 85 protsenti maailma majanduse kogutoodangust ja kaks kolmandikku maailma rahvastikust. Seevastu Euroopa Liit esindab 23 protsenti maailma majanduse kogutoodangust ja seitse protsenti maailma rahvastikust. Rahvusvahelises Valuutafondis ja Maailmapangas omakorda esindavad 189-i liikmesriigid peaaegu kogu maailma, aga ka Maailma Kaubandusorganisatsiooni (90 protsenti maailma rahvastikust, 97 protsenti maailma majanduse kogutoodangust). Pioneerilisi poliitilisi otsuseid tehakse nendes riikidevahelistes organites üha sagedamini ja mõnikord ilma riikide parlamentide nõusolekuta või isegi vastuolus riiklike (sotsiaalsete, majanduslike, tervishoiu) eeskirjadega. Ehkki need otsused võivad mõnikord sügavalt sekkuda riikide siseasjadesse, pole enamikul rahvusriikidel üldiselt võimalust neid mõjutada, rääkimata nende kontrollimisest. See osutab riigi suveräänsust mitmel viisil ja kahjustab enesemääramise demokraatlikku põhimõtet.
Palju jõudu, puudub legitiimsus
Rahvusvahelised organisatsioonid kajastavad suures osas nende (domineerivate) liikmete valitsevaid võimusuhteid ja huve. See on eriti selge ja saatuslik näiteks ÜRO Julgeolekunõukogu vetoõiguses, mis tähendab, et Venemaa, USA ja Hiina blokeerivad üksteist, takistades nii rahvusvaheliste konfliktide lahendamist kui ka ÜRO enda reformi. Ja last but not least, ÜRO tegutsemisvõime sõltub lihtsalt tema (tugevaimate) liikmete liikmemaksudest. Rahvusvaheliste organisatsioonide kriitika on sama mitmekesine ja kirglik. Kuid ennekõike huvitab siin üks asi: nende demokraatlik legitiimsus. Kuigi seda nõutakse ja kiidetakse sageli, kuid seda rakendatakse harva. "Paljudel juhtudel reageerivad rahvusvahelised organisatsioonid kriitikale, muutes oma protseduure, eeskätt valitsusvälistele organisatsioonidele avades ja suurendades nende töö läbipaistvust. Kas seda saab pidada algava demokratiseerumise väljenduseks, jääb siiski üle vaadata ", nendib Berliini Wissenschaftszentrumi poliitikaprofessor Michael Zürn.
Professor Zürn on aastaid uurinud rahvusvahelisi organisatsioone ja täheldanud nende üha suuremat politiseerumist. Üha enam inimesi ootab vastuseid ja lahendusi meie aja probleemidele, eriti globaalsel tasandil: "Uuringud näitavad, et kuigi üha enam kritiseeritakse selliseid rahvusvahelisi organisatsioone nagu EL ja ÜRO, saavad nad samal ajal üha olulisemaks," ütleb Zürn ,
Maailma valitsus ja globaalne demokraatia
Juba mõnda aastat on see poliitiline üleilmastumine õhutanud ka akadeemilist arutelu selle üle, kuidas meie demokraatiad suudavad järele jõuda kõikuvatele võimusfääridele. Kas globaliseerumise demokratiseerimiseks on vaja demokraatiat üleilmastuma? "Mitte päris" ütleb Jürgen Neyer, Viadrina Euroopa ülikooli rahvusvahelise poliitika professor ja raamatu "Globaalne demokraatia" autor. "Kindlasti on tõsi, et demokraatia poliitilised struktuurid peavad tänapäeval üksikust rahvusriigist välja kasvama. See ei tähenda aga demokraatlikku maailmariiki. "Pigem tuleb professor Neyeri sõnul püüelda institutsionaalselt kujundatud kaasava diskursuse poole demokraatlike ühiskondade vahel.
Maailmavalitsuse eest hoiatab ka Londoni majandus- ja politoloogiakõrgkooli professor Mathias Koenig-Archibugi. Sest see võib kergesti muutuda "globaalseks türanniaks" või leida end mõne võimsa valitsuse käes oleva vahendina.
Warwicki ülikooli politoloog Jan Aart Scholte toob välja kaks domineerivat teooriat globaalse demokraatia arendamiseks: üks neist on mitmepoolsus. Selles eeldatakse, et globaalset demokraatiat saab kõige paremini arendada demokraatlike rahvusriikide mitmepoolse koostöö kaudu. Teine lähenemisviis on kosmopolitism. Selle eesmärk on tõsta (lääne) rahvusriigi demokraatlikke institutsioone (kodanlus, parlament, valitsus jne) globaalsele tasemele või neid seal kopeerida.
Demokraatlik maailma parlament
Globaalse demokraatia diskursus ei toimu aga ainult akadeemilistes sfäärides. Algatus "Piirideta demokraatia" (endine: ÜRO Demokraatlik Komitee) on liitunud 1.500i parlamendiliikmed ja rohkem kui 250i valitsusvälised organisatsioonid kogu maailmas. Ja ta (vastavalt tema enda avaldustele) naudib Euroopa Parlamenti, üleaafrikalist parlamenti ja Ladina-Ameerika parlamenti.
Alates 2003-ist on see algatus töötanud ÜRO parlamentaarse assamblee (UNPA) moodustava maailma parlamendi heaks. "Maailma parlament, mis võimaldab kõigil maailma üldsuse liikmetel - ja see on kõigil inimestel - olla kaasatud ülemaailmse tähtsusega otsustesse," ütleb Andreas Bummel, UNPA kampaania kaasasutaja ja koordinaator. Lähtepunkt on mõistmine, et tänapäeva riikide parlamendid lihtsalt ei vasta paljudele väljakutsetele. Andreas Bummeli ja tema seltsimehe Jo Leineni jaoks võiks maailmaparlamendi üles ehitada järk-järgult: algselt võiksid riigid valida, kas nende UNPA liikmed on pärit riiklikest või piirkondlikest parlamentidest või valitakse otse. UNPA tegutseks algselt nõuandva organina. Nende demokraatliku legitiimsuse suurenemisega areneksid järk-järgult nende õigused ja pädevused. Pikemas perspektiivis võiks assambleest saada tõeline maailma parlament.
Maailma valitsus ja globaalne demokraatia
Nii utoopiline, kui tänapäeval võib kõlada ülemaailmse demokraatia idee, on see nägemus nii vana. Üks "maailma föderalismi" silmapaistvamaid esindajaid on Immanuel Kant, kes kokteeris oma 1795-i ilmunud raamatus "Igavesse rahu" maailmavabariigi ideega. Selles muutuksid vabad riigid "vabariikide vabariigiks". Siiski hoiatas ta innukalt üksikute vabariikide enda laialisaatmise eest, kuna see sillutab teed "hingetule despotismile".
Foto / Video: Shutterstock.
