Kust tuleb kasvamissund? Intervjuu prof Andreas Novyga | S4F AT

Meie APCC eriraporti "Kliimasõbraliku elu struktuurid" sarja osana Martin Auer Tuleviku Austria teadlased koos Professor Andreas Novy räägitud. Tema teemaks on sotsiaalmajandus ning ta juhib Viini Majandus- ja Äriülikooli mitmetasandilise valitsemise ja arengu instituuti. Rääkisime peatükist “Kaanemine ja majanduskasvu imperatiivide poliitökonoomia”.

Intervjuud on kuulatav aadressil Alpine GLOW.

On ilmne, et inimkond tervikuna on jõudmas planeedi piiridesse. Alates 1960. aastatest oleme aasta jooksul tarbinud rohkem ressursse, kui planeet suudab taastuda. Sel aastal on ülemaailmne ületamise päev juuli lõpus. Sellised riigid nagu Austria tarbivad oma osa palju varem, tänavu oli see 6. aprill. Sellest ajast peale oleme elanud tuleviku arvelt. Ja see pole ainult sellepärast, et inimeste arv planeedil kasvab. Iga inimene tarbib üha rohkem. Alates 1950. aastatest on sissetulek elaniku kohta keskmiselt neljakordistunud. See jõukus jaotub väga ebavõrdselt nii riikide vahel kui ka riikide sees, kuid üldiselt oleme punktis, kus iga mõistlik koduperenaine ja iga mõistlik koduperenaine peaks ütlema: Aitab, rohkem me ei jõua.

Kuid iga rahandusminister ja ettevõtte juht kortsutab kulmu, kui majanduskasv aeglustub. Mis see on, mis seda kasvu nii halastamatult juhib? Miks me ei võiks lihtsalt öelda: Kõigile jätkub, tuleb lihtsalt erinevalt jaotada, siis piisab?

Mis on kapitalism?

Martin Auer: APCC eriaruandes on kirjas: „Praegu täheldatav planeetide piiride ületamine (nt kliimamuutuste puhul) on tihedalt seotud kapitalistliku tootmis- ja eluviisiga. Seega on minu esimene küsimus: mis on see kapitalistlik tootmisviis, mis seda iseloomustab ja kuidas see erineb varasematest tootmisviisidest?

Andreas Novy: Kuni 17. ja 18. sajandini olid majandused kogu maailmas enam-vähem stabiilsed ja organiseeritud tsüklitena. Kaupade tootmine ja rahvaarv kasv oli väike või üldse mitte. Ja see muutub koos kapitalistliku majandusega. See muudab kapitalistliku majanduse nii ainulaadseks, et tehnilised muudatused – aurumasin, väetised – aga ka organisatsioonilised muudatused, eelkõige tööjaotus ning sellest tulenev ja turumajanduse laienemine – kutsuvad esile tootlikkuse tõusu ja kasvuspurdi, mis on ainulaadne ja kestis kaks sajandit ja on tähendanud mitte ainult seda, et rahvatulu pole mitmekordistunud, inimesed on tänapäeval palju rikkamad, vaid ka palju rohkem inimesi, kes elavad kauem, elavad palju tervemalt, kes on haritumad. See tähendab, et tänapäeva ühiskonda, mitte ainult globaalses põhjas, ei saa võrrelda kolmesaja aasta taguste ühiskondadega. See sõltub sellest kapitalistlikust majandusest, inimeste tootmis- ja eluviisist. Ja sellel on meie kõigi jaoks mitmeid positiivseid külgi.

Suur kiirendus

Ja samal ajal on loodus- ja maateadus kindlaks teinud, et alates 20. sajandist ja eriti alates 2. sajandi keskpaigast on toimunud midagi suure kiirenduse taolist, s.t sotsiaalmajanduslike ja teaduslike näitajate tohutu eksponentsiaalne kasv - SKTst kuni CO21-heiteni. Ja et see biofüüsiline kasv, ressursside liigne tarbimine, liigne ligipääs loodusele hakkab õõnestama elu aluseid inimese ja eriti mitteinimliku elu jaoks. Ja kasvu destruktiivseid elemente hakatakse üha tugevamini tajuma kuni selleni, et ka kliimauuringud on nüüdseks veendunud, et seda tüüpi majandus on üks kliimakatastroofi peamisi põhjusi ja et kliimakatastroofi saab ainult vältida. kui meil õnnestub seda majandust XNUMX. sajandil ümber kujundada.

Kapitalismis on stagnatsioon allakäik

Martin Auer: Kes seda kasvusundi juhib? Kas sellepärast, et tarbijad tahavad järjest rohkem või on see majanduspoliitika või tuleb see üksikutelt ettevõtetelt või on see seotud ettevõtetevahelise konkurentsiga?

Andreas Novy: See on siin tekkinud struktuur, mis on turgude loomise kaudu loonud konkurentsisuhteid. Konkurentsivõimelised suhted on stiimul arenemiseks, turuosa võitmiseks, tehnoloogilise arengu edendamiseks, et konkurentsis ellu jääda. Ja kapitalismis kehtib juhtpõhimõte: seisak on allakäik. Seetõttu on mängijad määratud kasvule mõtlema, sest ainult siis, kui nad paranevad, kasvavad, võidavad turuosa, saavad nad end maksma panna. Seetõttu on kapitalistlikust tootmisviisist ülesaamiseks vaja struktuure muuta. Alati on mõttekas pöörduda üksikisikute poole. Börsil noteeritud ettevõtteid see ei heiduta. Ehk siis sellest loogikast oleks vaja läbi murda. Vaja on sellist äritegemise viisi, mille puhul ei keskenduta kasumile. See peaks jätkuma, kuid olulised ja põhimõttelised otsused peaksid põhinema sellel, mida on vaja heaks eluks.

Kapitalismi alternatiivid?

Martin Auer: Aga see nõuaks kindlasti väga tugevaid regulatsioone – riiklikult või riigiüleselt. Kuid kas see eeldaks ka üleminekut erasektori ettevõtetelt rohkem munitsipaalettevõtetele või riigiettevõtetele? Kui ütleme, et eraettevõte ei saa endale lubada mitte kasvada, siis mis on alternatiiv?

Andreas Novy: Arutelu kapitalismist ja kapitalismi alternatiividest on muidugi väga vana ning tugevaim ja tuntuim alternatiiv oli – on sotsialism ning turumajanduse tuntuim alternatiiv on tsentraalne planeerimine.

Martin Auer: Kuid ka see ei olnud nii rahuldav.

Andreas Novy: Täpselt nii. Nende arutelude puhul on väga ebarahuldav see, et nad mõtlevad alati dualismidest. Väga halb on mõelda, et õige asi on vastupidine sellele, mis sulle ei meeldi. Need lähenemisviisid, mida pean oluliselt perspektiivsemaks, on alati segamajanduse lähenemisviisid. Usun, et postkapitalistlik majandus on segane, nõustudes sellega, et erinevad majandussektorid toimivad erineva loogika alusel. On teatud valdkondi, mida saab turumajandusena väga hästi korraldada, näiteks restoranid. Samuti on väga loogiline, et inimesed saavad valida, kas nad söövad pitsat või šnitslit ja et paremad kokad on ülekaalus kehvemate kokkade ees. Ja siis on veel valdkondi, nagu haridus ja tervishoid, kus avaliku sektori pakkumine on peaaegu kindlasti parem. Ja siis on veel valdkondi, kus on näha, kas ilma tarbimiseta ja rahata vajadusi rahuldada ei saa. Et teil on lühikeste vahemaade ja kohtumisalade linn, kus te ei vaja autot, ja et majandus kahaneb, sest inimesed ei pea enam liikuvusele kulutama.

Hirm kahanemise ees

Martin Auer: Kuid see on nüüd sõna, mis tekitab hirmu: majandus kahaneb. Kõik saavad hanenaha: Töötus, saamata jäänud tulu... Kuidas te seda näete?

Andreas Novy: See on väga arusaadav. Mitte ainult sellepärast, et majanduskasv on loonud siin Austrias sotsiaalse heaolu. Ka sellepärast, et majanduskasv rahastab heaolukapitalismi, arenenud heaoluriiki. See tähendab, et üleminekul majandusele, kus kasv ei ole enam tõukejõuks, on väga tõsiseid probleeme. See ei tähenda mitte ainult seda, et paar ebavajalikku toodet toodetakse vähem, vaid nõuab ka muudatusi sotsiaalsüsteemis. On enam kui mõistetav, et inimesed on selle pärast mures. Aga kui vaadata numbreid, siis on mõned punktid, mis aitavad: üks on see, et kliimaga paremini kokkusobiv ja säästva arenguga kokkusobiv sotsiaalteenuste osutamise vorm on ületarbimise piiramine. Seega on ebavõrdsus väga oluline tegur, mis õõnestab sotsiaalset ühtekuuluvust, kuid ületab ka planeedi piire.

Martin Auer: Kuidas saate seda teha?

Andreas Novy: Saate seda teha, tehes seda, mis toimis väga kiiresti ja tõhusalt, tuvastades Vene oligarhid, kes siis sanktsioneerisid kõiki, sest nad tunnevad kaasa Vene režiimile, et järgite seda põhimõtet, et on inimesi, kes tarbivad ülemäära, et siin on seatud piirid. mille peab ühiskond paika panema, kus need piirid on, olgu selleks siis illegaalsed pangakontod, kas jahid, ja siis võid mõelda, kas reguleerid seda maksude kaudu või kas sina reguleerid keelde, et eralendamine ei ole enam lubatud, tuleks selle kõige üle läbi rääkida, kuid see on kahanemise oluline lähtepunkt. Ja see on kahanemine nurgas, mis ei mõjuta tavalist elanikkonda.

Martin Auer: Aga see algab nüüd tarbimisest, mitte tootmismeetodist.

Andreas Novy: Kui alustada tootmisviisist, siis see on väga sarnane, see puudutab dividendide ja tulude nihutamist palkadesse. See on jällegi ümberjagamismeede, et toimub nihe sissetulekutelt vaba aja ja aja jõukusele. See tähendab, et teil on rohkem aega teatud asjadega ise teha või muul viisil oma elatustaset säilitada ja see on tingitud üleminekust tarbimisele suunatud tootmiselt, mida seejärel tarbivad eraisikud, taristuinvesteeringutele, mis püsivalt rahuldavad. ilma, et inimesed peaksid asju ostma.

Kliimasõbralikkus peaks elu odavamaks muutma

Martin Auer: Mis oleks selle näide?

Andreas Novy: kohtumistsoonid. Avalikud puhkeruumid, mis muudavad puhkuse kontseptsiooni, muudavad nädalavahetuse linnast põgenemise kontseptsiooni. See on esimene klassikaline ja ilmseim näide, mida saab loomulikult kiiresti laiendada ka kultuurile ja teistele valdkondadele. Ja see on oluline valdkond, sest kaks kõige olulisemat kliimaga seotud tarbimisliiki on liikuvus ja eluase. Inimestele võimaluse loomine omada väiksemat privaatset elamispinda, kuna elukeskkond on nii kvaliteetne, on tohutu panus kliimakaitsesse. See tähendab kahanemist, sest ehitustööstus ei ehita enam uusi maju, vaid renoveerib maju. See tähendab kahanemist, sest autosid toodetakse palju vähem, kuna need on mõeldud peamiselt autode jagamiseks ja vaja on vähem busse kui eraautosid. Kuid elukvaliteedi poolel tähendab see, et saate hakkama oluliselt väiksema sissetulekuga.

Martin Auer: Nii et tegelikult vähemate asjadega.

Andreas Novy: Vähemate asjadega, aga ka sellega, et saate hakkama väiksema sissetulekuga, sest teie elamiskulud on kvaliteetses piirkonnas madalamad. Autoga kuhugi jõudmiseks pead vähem kulutama, vähem pead kulutama oma korterile ja sellega on sul juba arvestatav osa majapidamise kuludest.

Martin Auer: Aga see nõuab ka sotsiaalkindlustust. Kui nüüd öelda, et inimesed ei vaja enam autot, sest linn on vastavalt ehitatud, ja meil on Austrias autotööstuses 75.000 XNUMX inimest, siis kuidas me sellega nüüd hakkama saame?

Andreas Novy: Tõenäoliselt on see lihtsam ehitustööstuses, kus teil on kõik variandid uusehituselt renoveerimiseks: üleminek madala energiatarbega majade poole, soojustamine, fotogalvaanika ja kõik muu. Autotööstus, mobiilsusektor on kindlasti valdkond, mis lihtsalt kahanema. Kuid on täiesti selge, et on ka teisi valdkondi, kus on hädasti töötajaid vaja. See on ka avalikus arutelus ja see ei puuduta ainult hooldussektorit...

Martin Auer: Aga autotöölist ei saa lihtsalt õeks ümber õpetada. See võib juhtuda pika arenguperioodi jooksul, kuid mitte silmapilkselt.

Andreas Novy: Täpselt nii. Seetõttu on vaja ka suuremal määral käsitleda neid erinevaid majandussektoreid erinevalt. Seda on vaja kaasas käia liikumissüsteemi ümberkujundamisega, riigil on oluline roll ja tegelikult on – näiteid on palju – naiivne uskuda, et autotöölistest saavad siis hooldajad. Aga vastupidi, on trammid ja raudteed, mida tuleb ehitada, ja on teisi tehnilisi ameteid, kuhu automehaanikutel on reaalsem minna, ja seda tuleb toetada. Kui soovite säilitada sotsiaalset sidusust teel postkapitalistliku ühiskonna poole, ei saa te vältida riigipoolset toetust.

Kes peaks otsustama, millest piisab?

Martin Auer: Aga kes peab nüüd otsustama, millest piisab? Kui me räägime piisavusest: mis on piisav, kuidas seda määrata ja kuidas seda jõustada?

Andreas Novy: See on tegelikult lahendatud. Me elame liberaalses demokraatias, kus seda juhtub kogu aeg. Üks kliimale kõige katastroofilisemaid sündmusi on liikluseeskirjad – ma usun, et 1960. aastast Austrias –, mis kehtestasid uskumatu keelurežiimi, mille kohaselt on teistel liiklejatel, kes ei juhi autot, ainult väga piiratud ulatuses. liikuma. See põhineb seadustel, selle määrab seadusandja. Meil on koolikohustus ja kõikvõimalikud reeglid ja määrused, vara varastada ei tohi ja nii edasi, liberaalses demokraatias, mida reguleerib seadusandja, valitsus, olenemata volituste reguleerimisest. Ja sellega pannakse pidevalt paika piisavalt ja piir. Ja kui me nüüd tahame, et kohtumisalasid oleks rohkem, siis see tähendab, et see tähendab sõidule teatud piire ja piisavalt kindlat. Ja kui me peame piirkondi renatureerima, siis ilmselt hõlmab see ka teede ja lennujaamade lammutamist ja siis otsustab valitsus, nagu ta on nüüd tõuganud kolmandat lennurada. On väga selge, ja ma näeksin seda ainsa võimalusena, et seda saab teha ainult demokraatlikult ning seetõttu on vaja, et elanikkond seda sooviks ja toetaks, mis on muidugi suur väljakutse.

Martin Auer: Kuid see nõuab ikkagi palju teavet ja palju motivatsiooni.

Andreas Novy: Täpselt nii. Ja loomulikult oleme sellest kaugel, kuid see tähendab ka seda, et oleme teel, millele pole alternatiivi. Ma arvan, et ökodiktatuuridest rääkimine on täielik kliima eitajate ja kliimaviivitajate tont. Palju suuremat ohtu näen selles, et on olemas autoritaarsed-diktaatorlikud strateegiad, millega kasvuloogikat takistamatult veel paar aastat edasi lükata ja kliimameetmeid ennetada. Usun, et suur väljakutse on: kas suudame demokraatlikus kogukonnas tõhusaid kliimameetmeid rakendada. Kas see õnnestub, on küsimärk, kuid minu arvates pole alternatiivi.

Martin Auer: Aitäh, minu arvates oli see hea lõpp.

Andreas Novy: Jah hea meelega.

Kaanefoto: pixfuel