Postdemokraatia pärast Crouchit

Demokraatiajärgse kontseptsiooni all tõi Briti sotsioloog ja politoloog Colin Crouch 2005i aastast pärit oma paljukiidetud samanimelises töös välja demokraatia mudeli, mille liialdused on alates 1990eri aastate lõpust tekitanud Euroopas ja USA-s politoloogidele ebamugavust. Nende hulka kuuluvad ettevõtjate ja riikideüleste organisatsioonide kasvav poliitiline mõju, rahvusriikide kasvav meeleavaldus ja kodanike vähenev osalemisvalmidus. Crouch võttis need nähtused kokku kontseptsioonina - demokraatiajärgseks.

Tema põhitees on see, et lääne demokraatlikes riikides otsustavad ja seadustavad poliitilised otsused üha enam majanduslikke huve ja osalejaid. Samal ajal kaovad järjestikku sellised demokraatia tugisambad nagu üldine hüve, huvid ja sotsiaalne tasakaal, aga ka kodanike enesemääratlus.

Colin Crouch, sündinud 1944 Londonis, on Briti politoloog ja sotsioloog. Oma demokraatiajärgse ajadiagnostikaalase töö ja samanimelise raamatuga sai ta rahvusvaheliselt tuntuks.

Crounchi kirjeldatud postdemokraatlikku poliitilist süsteemi iseloomustavad järgmised tunnused:

Mõista demokraatia

Formaalselt hoitakse demokraatlikke institutsioone ja protsesse järeldemokraatias, nii et esmapilgul peetakse poliitilist süsteemi puutumatuks. De facto kaotavad demokraatlikud põhimõtted ja väärtused aga üha enam tähtsuse ja süsteemist saab täieliku demokraatia institutsionaalses raamistikus nn pildemokraatia.

Parteid ja valimiskampaania

Erakonnapoliitikast ja valimiskampaaniatest vabaneb üha enam sisu, mis kujundaks hiljem valitsuse tegelikku poliitikat. Poliitilise sisu ja alternatiivide üle peetava ühiskondliku mõttevahetuse asemel pakutakse isikupäraseid kampaaniastrateegiaid. Valimiskampaaniast saab poliitiline iseseisev lavastus, reaalne poliitika aga toimub suletud uste taga.
Peamiselt täidavad parteid valimishääletuse funktsiooni ja muutuvad üha ebaolulisemaks, kuna nende roll vahendajatena kodanike ja poliitikute vahel delegeeritakse üha enam arvamusuuringute instituutidele. Selle asemel keskendub parteiaparaat oma liikmetele isiklike hüvede või kontorite andmisele.

Üldine hüve

Poliitiline sisu tuleneb üha enam poliitiliste otsuste tegemisse otseselt kaasatud poliitiliste ja majandussubjektide omavahelistest koosmõjudest. Need ei ole suunatud heaolule, vaid teenivad peamiselt kasumit ja hääle maksimeerimist. Ühist hüve mõistetakse kõige paremini kui õitsvat majandust.

andmekandja

Ka massimeedia tegutseb majanduslikust loogikast lähtudes ega saa enam täita oma demokraatlikku rolli riigi neljanda võimuna. Meedia kontroll on väikese inimrühma käes, kes aitab poliitikutel lahendada "massikommunikatsiooni probleem".

Ametlik kodanik

Kodanik on Crounchsi mudelis tegelikult mitte. Ehkki ta valib oma poliitilised esindajad, pole neil enam võimalust oma huve selles poliitilises süsteemis kaitsta. Põhimõtteliselt mängib kodanik vaikivat, isegi apaatset rolli. Ehkki ta saab osaleda meedia vahendusel toimuval poliitika lavastamisel, pole tal endal poliitilist mõju peaaegu üldse.

Ühiskonna säästmine

Poliitilise tegevuse edasiviiv jõud on Crouchi sõnul valdavalt majanduslikud huvid, mida esindab jõukas sotsiaalne eliit. Viimastel aastakümnetel on see suutnud laiale elanikkonna osale paigaldada neoliberaalse maailmapildi, mis lihtsustab nende huvide kinnistamist. Kodanikud on harjunud neoliberaalse retoorikaga, isegi kui see on vastuolus nende endi poliitiliste huvide ja vajadustega.
Crounchi jaoks on neoliberalism nii demokratiseerimisjärgse suurenemise põhjus kui ka instrument.

Crouch ei näe aga selgesõnaliselt seda protsessi ebademokraatlikuna, kuna õigusriik ning inim- ja kodanikuõiguste austamine on enamasti puutumata. Ta lihtsalt tunnistab, et need pole tänapäeval enam poliitika edasiviiv jõud.

Crouch ei näe aga selgesõnaliselt seda protsessi ebademokraatlikuna, kuna õigusriik ning inim- ja kodanikuõiguste austamine on enamasti puutumata. Ta lihtsalt tunnistab, et need pole tänapäeval enam poliitika edasiviiv jõud. Ta kirjeldab palju järkjärgulist kvaliteedi langust, mida tema arvates kogevad lääne demokraatlikud riigid, pöörates kõrvale kodanikuosaluse demokraatlikest põhimõtetest ja poliitikast, mis on orienteeritud ühisele hüvele, huvide tasakaalule ja sotsiaalse kaasatuse poliitikale.

Crouchi kriitika

Politoloogide kriitika postdemokraatia mudeli kohta on väga mitmekesine ja kirglik. See on suunatud näiteks Couchi postitatud "apaatse kodaniku" vastu, kes on vastu kodanikuaktiivsuse buumile. Samuti väidetakse, et demokraatia on niikuinii "elitaarne asi" ja see on alati olnud. Demokraatia mudelit, kus majandusliku eliidi mõju oleks piiratud ja kõik kodanikud osaleksid aktiivselt poliitilises diskursuses, pole tõenäoliselt kunagi olemas olnud. Tema kontseptsiooni keskne nõrkus on ka empiirilise aluse puudumine.

Demokraatia mudelit, kus majandusliku eliidi mõju oleks piiratud ja kõik kodanikud osaleksid aktiivselt poliitilises diskursuses, pole tõenäoliselt kunagi olemas olnud.

Sellegipoolest kirjeldab Crouch ja koos temaga terve põlvkond politolooge Euroopas ja Ameerika Ühendriikides täpselt seda, mis juhtub iga päev meie silme all. Kuidas muidu seletada, et uusliberaalset poliitikat - mis on kogu maailmamajanduse müürile tõuganud, avalikult raha eraldanud erasektori kahjude katmiseks ning suurendades endiselt vaesust, tööpuudust ja sotsiaalset ebavõrdsust - pole ammu hääletatud?

Ja Austria?

Küsimusele, kui suures osas on Crouchi postdemokraatia Austrias juba reaalsus, püsis Johannes Kepleri ülikooli Linzi endine teadur Wolfgang Plaimer. Tema sõnul on Crouchil Austria demokraatiaga seoses palju õigusi. Eelkõige tugevdab poliitiliste otsuste nihutamine rahvuslikult tasandilt riikideülesele tasandile selle riigi postdemokraatlikke tendentse. Samuti on Plaimeri sõnul selgelt näha võimu nihkumist elanikkonnalt majanduse ja kapitali poole, aga ka seadusandlikelt harudelt täitevvõimule. Plaimeri kriitika Crouchi mudeli suhtes on suunatud tema heaoluriigi idealiseerimisele kui demokraatia kõrgpunktile: "Heaoluriigi demokraatia ülistamine ja sellega kaasnev praeguste demokraatia defitsiitide ülehindamine on eksitav," ütles Plaimer, selgitades seda osaliselt märkimisväärse demokraatliku defitsiidiga. mis juba eksisteerisid Austrias 1960er ja 1070er.

Salzburgi ülikooli politoloogia töörühma Demokraatia tulevik ja politoloogia osakonna juhataja prof Reinhard Heinisch leiab Crouchi postdemokraatia kontseptsioonis ka poleemika vihje ja jätab puudu tema poolt postuleeritud nähtuste empiirilisest tõestatavusest. Lisaks näeb ta Crouchiche postdemokraatiat pigem anglosaksi maailmas elavana. See aga ei tähenda, et viidatud kriitika punktid Austrias kehtiksid.
Heinisch näeb niinimetatud kartelldemokraatiat Austria demokraatia erilise puudujäägina. See on kvaasikartell, mis on üles ehitatud poliitiliselt ja mille valitsemisparteid on aastakümnete jooksul mõjutanud strateegiliselt ametikohtade jaotust riigiasutustes, meedias ja riigiettevõtetes. "Need väljakujunenud jõustruktuurid võimaldavad mõlemal osapoolel, kes on suuresti sõltumatud oma liikmete ja enamuse elanikkonna tahtest," ütles Heinisch.

Crouch tuletab meile meelde, et puutumatu demokraatia ei ole iseenesestmõistetav asi ja lähemal vaatlusel seda kunagi polnud. Seetõttu, kui lükkame tagasi "demokraatiajärgse spektri" ja elame demokraatias, mis on suunatud üldisele hüvele, huvide tasakaalule ja sotsiaalsele võrdsusele ning kus seadus lähtub tegelikult kodanikelt, on hädavajalik seda vastavalt kasutada.

Järeldus Crouchi järeldemokraatiast

Kas Crouchi järeldemokraatia on täiesti empiiriliselt kontrollitav või rakendatav Austrias või mitte - ka Saksamaal puuduvad demokraatia puudujäägid. Olgu selleks siis parlamendi de facto allutamine föderaalvalitsusele või meie "rahvaesindajate" parteiliinile, rahvahääletuste vähene tõhusus või poliitiliste otsuste ja pädevuste läbipaistmatus.

Crouch tuletab meile meelde, et puutumatu demokraatia ei ole iseenesestmõistetav asi ja lähemal vaatlusel seda kunagi polnud. Seetõttu, kui lükkame tagasi "demokraatiajärgse spektri" ja elame demokraatias, mis on suunatud üldisele hüvele, huvide tasakaalule ja sotsiaalsele võrdsusele ning kus seadus lähtub tegelikult kodanikelt, on hädavajalik seda vastavalt kasutada.

See teostus on tõenäoliselt ka arvukate demokraatia algatuste ajend, mis töötavad Austrias nii seaduslikuks laiendamiseks kui ka otseste demokraatlike vahendite laialdasemaks kasutamiseks. Demokraatiateadliku kodanikuna peaksime saama oma allkirja avaldada, neid algatusi oma aja, energia või annetuse kaudu toetada või vähemalt edastada nende mõtteid ja nõudmisi oma isiklikule keskkonnale.