inimõiguste

Inimõigused on meie ühiskonna jaoks tänapäeval enesestmõistetavad. Kuid nende määratlemisel on paljudel meist keeruline. Aga mis on ikkagi inimõigused? Inimõigused on need õigused, millele on igal inimesel võrdne õigus oma inimliku olemuse tõttu.

Areng 

1948. aastal määrasid tollased ÜRO 56 liikmesriiki esmakordselt õigused, milleks peaks olema õigus igal inimesel maailmas. Nii loodi kõige kuulsam inimõiguste dokument „Inimõiguste ülddeklaratsioon” (UDHR), mis on samal ajal aluseks ka rahvusvahelisele inimõiguste kaitsele. Varem oli inimõiguste küsimus ainult vastava riigi põhiseaduse küsimus. Rahvusvahelise tasandi reguleerimise ajend oli tagada turvalisus ja rahu pärast kahte maailmasõda.

Selles deklaratsioonis sätestati 30 artiklit, mis peaksid esmakordselt inimkonna ajaloos kehtima kõigile - olenemata rahvusest, usutunnistusest, soost, vanusest jne. Orjandus ja orjakaubandus, sõnavabadus, usuvabadus jne. 1966. aastal andis ÜRO välja ka kaks täiendavat lepingut: kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvaheline pakt. Koos UDHRiga moodustavad nad rahvusvahelise inimõiguste seaduse eelnõu. Lisaks on olemas täiendavad ÜRO konventsioonid, näiteks Genfi pagulaste konventsioon või lapse õiguste konventsioon.

Inimõigustega seotud mõõtmed ja kohustused

Nendest lepingutest tulenevad üksikisiku inimõigused võib põhimõtteliselt jagada kolmeks mõõtmeks. Esimene mõõde kujutab kõiki poliitilisi ja kodanikuvabadusi. Teine mõõde koosneb majanduslikest, sotsiaalsetest ja kultuurilistest inimõigustest. Kollektiivsed õigused (rühmade õigused) moodustavad omakorda kolmanda mõõtme.

Nende inimõiguste adressaat on üksikriik, kes peab kinni pidama teatud kohustustest. Riikide esimene kohustus on austada inimõigusi, st riigid peavad austama inimõigusi. Kaitsekohustus on teine ​​kohustus, millest riigid peavad kinni pidama. Peate ennetama inimõiguste rikkumisi ja kui rikkumisi on juba toimunud, peab riik hüvitist maksma. Riikide kolmas kohustus on luua tingimused inimõiguste realiseerimiseks (garantiikohustus).

Täiendavad määrused ja kokkulepped

Lisaks osariikidele kontrollivad inimõiguste järgimist ka Genfi inimõiguste nõukogu ja arvukad vabaühendused (nt Human Rights Watch). Human Rights Watch kasutab rahvusvahelist avalikkust ühelt poolt inimõiguste rikkumistele tähelepanu juhtimiseks ja teiselt poolt poliitiliste otsustajate survestamiseks. Lisaks rahvusvaheliselt reguleeritud inimõigustele on ka teisi piirkondlikke inimõiguste kokkuleppeid ja institutsioone, näiteks Euroopa inimõiguste konventsioon ja Euroopa Inimõiguste Kohus, Aafrika inimõiguste ja rahvaste õiguste harta ning Ameerika inimõiguste konventsioon.

Inimõigused on olulised kaua võidetud põhimõtted. Ilma nendeta ei oleks õigust haridusele, sõnavabadust ega usuvabadust, kaitset vägivalla, tagakiusamise ja palju muu eest. Vaatamata kaugeleulatuvale inimõiguste kontseptsioonile, toimub inimõiguste rikkumine ja eiramine iga päev, isegi lääneriikides. Selliste juhtumite rahvusvahelist vaatlemist, avastamist ja nendest teatamist teostavad peamiselt valitsusvälised organisatsioonid (siin eelkõige Amnesty International) ja see näitab, et hoolimata õiguste kehtestamisest on vajalik vastavuse kontroll.

Foto / Video: Shutterstock.