Teekond ajas tundmatusse

Teekond ajas tundmatusse

Astun ajakapslist välja vabasse õhku. Kuum on, õhk on niiske ja ninasse tõuseb terav lõhn. Mu triiksärk kleepub keha külge ja ma olen higist läbi imbunud. Vaevalt suudan šoki tõttu liikuda ja proovida orienteeruda. Pilk mu digitaalsele kellale ütleb mulle, et olen aastal 3124. Pea valutab palavusest ja võtan lonksu vett. Mul on missioon. Kogeda ja dokumenteerida, kui palju elu maa peal on arenenud. Liigun ettevaatlikult paar sammu edasi ja vaatan üle mäe kupli, millele maandusin. See, mida ma seal näen, võtab hinge kinni. Maailm, mida ma ei osanud oma kõige hullemates õudusunenägudes isegi ette kujutada. Taevas pole enam sinine, vaid hall ja pilves aurupilvedest, mis õhku kerkivad kõikjalt. Enam pole näha ühtegi haljasala. Ma näen ainult ühte asja ja see on vabrikud, mis ulatuvad tohutul alal. Põlved hakkavad värisema ja mul on järsku raske hingata. Sirutan vaistlikult oma seljakotti ja võtan välja hingamismaski, panen selle selga, kontrollin uuesti seljakoti sisu ja asun siis teele. Lähen mäest alla, kuhu maandusin, ja kui uuesti ümber pööran, näen, mis see mägi tegelikult on. See on tohutu prügimägi: plastpakendid, toidujäätmed ja joogipurgid nii kaugele kui silm ulatub. Korraga kuulen kõrvulukustavat piiksu ja ümber pöörates näen enda taga tohutut veoautot. Ta tuleb mulle vastu meeletu kiirusega. Väljapääsu pole. Minu ümber on okastraataiad, mis on pinge all. Nii et ma ei pääse vasakule ega paremale, nii et jooksen paanikas jälle prügimäest üles. Kuna ma tohutu tohutu veoauto juurde tagasi ei saa, otsustan minna teisele poole mäge alla. Liigun aeglaselt mööda hallidest, kõledatest pilvelõhkujatest ja tehastest. Hämmastunud, et pole veel ühtegi hinge kohanud, peatun ja vaatan ühte aknast sisse. Nagu ma enda kõrval olevalt siltilt näen, on see toiduettevõte. Šokk on minu näole kirjutatud. Ootasin koosteliini, masinaid ja kirevat tehasekeskkonda. Selle asemel vaatan süngesse, pisut hirmutava välimusega saali ja kõikjal kubiseb robotitest. Neid on umbes tuhat. Sa lendad, sõidad või jooksed tohutu kiirusega A-st B-ni ja kirjutad kähku midagi ujuvatele ekraanidele. Järsku kuulen enda selja taga kummalist müra. Pöörates näen väga ülekaalulist eakat meest, kes liigub ringi mingisuguses lendavas voodis. Tulevikuinimesed on üle söödud ja laisad. Nad toituvad ainult keemiliselt toodetud valmistoodetest. Inimesed söövad ebatervislikult, söövad odavat tehasepõlluliha ja saavad hakkama ilma köögiviljade ja puuviljadeta. Teil pole midagi teha, inimene on tähtsusetu ja ometi on ta selle kõige eest vastutav. Iga liustik ja polaarkübarad on sulanud. Ookeanid ja järved meenutavad prügimäge ning elu viimane säde on välja surnud. Metsad on puhastatud, et ehitada lugematu arv tehaseid. Igasugused loomad on välja surnud. Inimesed jälitasid ja tapsid. Maa ressursid on lõpuks ära kasutatud.

Maailm, mida sina ja mina - me kõik - tunneme lapsepõlvest saati, on suremas. Metsad muutuvad üha vaiksemaks, liigid surevad välja. Ligi 30 miljonit hektarit metsa hävitatakse igal aastal ja seda ainult paberitootmise edendamiseks või põllumajandus- ja karjamaadele vabade alade loomiseks. Ka mägedes ja meredes surutakse loodust samm-sammult äärele.

Oluline on drastiliselt vähendada iga päev toodetava prügi hulka. Ostude tegemisel peaks olema ettevaatlik, vältimaks plastikusse mähitud tooteid. Piirkondlikud ja hooajalised ostud on samuti olulised tegurid, mida peaksime ostlemisel arvesse võtma. Tarbime palju rohkem kui tegelikult vaja on. Meil on kõike, alates toidust kuni isikuhooldustoodeteni ja lõpetades riietusega. See luksus meelitab teid ostma rohkem kui vaja. Toiduga käitutakse vastutustundetult ja tohutul hulgal toitu visatakse iga päev minema. Mered on reostatud, metsad raiutakse ja paljude loomade elupaigad hävitatakse. Iga päev tapetakse sadu loomi. Liigid surevad välja. Hea uudis: lootust on veel. Loodust saame ikkagi säästa. Oleme kõik ühes paadis ja kui loodus sureb, pole ka inimestel enam tulevikku. Aitame kõik koos oma maa päästmiseks. Toetage looduskaitseorganisatsioone, tarbige kohusetundlikult, proovige plastikust võimalikult palju hoiduda. Taaskasutab tooteid. Osta hulgi- ja mahepoodides ning läbige lühemad vahemaad rattaga, mitte autoga. Isegi kui elu maa peal pole nii kaugele arenenud kui ajarännakul aastasse 3124, peaksime nüüd hakkama loodust ja selle liike päästma. Ja nagu öeldakse:            

TULEVIK ON KOHE