Helmut Melzer
Pärast enam kui 30 aastat aktiivsena Austria valijana võin öelda: mitte ükski kodumaine erakond ei vasta minu nõuetele mõistliku ja tasakaalustatud hääle saamiseks. Poliitika. Alati on olnud uskumatult raske kasutada kodanikuna ainsat õigust aidata asju kujundada – ja see üksi on piisavalt kurb.
Kuna ei ÖVP mandaadid ei näita üles mingit jääkkõlbulikkust ja hoiavad ökoaktivistide kombel oma võimukohast kinni ega halastavad rohelised võltsvastutustunde ees, toimuvad valimised tõenäoliselt alles 2024. aasta sügisel. Vaatamata kõigile korruptsiooniskandaalidele. Vaatamata absoluutselt ebaadekvaatsele ja ebamõistlikule poliitikale, enamasti isegi kodanike huvide vastaselt. Vaatamata uskumatutele uuringutulemustele – pole üllatav, siis Wolfgang Sobotka juhib praegu mitteusaldusindeksi edetabelit -61 punktiga. Kus on kristlikud ühiskonnad? Kus on Josef Riegleri (ökosotsiaalne turumajandus) või Erhard Buseki järglased?
Eriti halb: paranemist pole näha. Kurieri pühapäeva küsimuse järgi – ja jätame hetkeks päritolu kõrvale – saavutab skandaalne ÖVP kodumaise, neoliberaalse klientelismi tublide kasusaajate häälte abil ikkagi 23 protsenti, täpselt nii palju, kui SPÖ praegu oodata võib. FPÖ on ahvatlevat 28 protsenti silmas pidades juba stardiplokkides ja annaks tõenäoliselt kantsler Herbert Kickli. 45 protsendi suureks meelepahaks, kes lükkasid tagasi koalitsiooni FPÖ-ga. Ülejäänud erakonnad langevad tõenäoliselt vähemalt osaliselt valijate strateegiliste kaalutluste ohvriks ning minu arvates on väga tõenäoline ja vääriline, et rohelised peavad taas parlamendiga hüvasti jätma.
"Vajadus ja viletsus"
Mis meid siis ähvardab: jälle “raskused ja viletsus”. Isegi kui SPÖ kasvab ja väljub eelseisvatest rahvusnõukogu valimistest võitjana, on tal vaid kaks partnerit; ja nagu paljud austerlased, ei taha ma ühtegi neist üheski valitsuses näha.
SPÖ küsitlus otsustab: kui Pamela Rendi-Wagner suudab ülekaalu saada, oleme tõenäoliselt majas punased ja mustad, kui see kustub. Lõppude lõpuks: vähemalt praegusel ÖVP meeskonnal on tõenäoliselt eemaldatud tagaosa superliim.
Kui Hans Peter Doskozil võidab, oleks SPÖ-FPÖ koalitsioon teist korda võimalik (Sinowatz või Vranizky/Steger, 1983-1987). Kui SPÖ pärast valimisi otsust langetada ei saa või kui mõlemad potentsiaalsed partnerid selle tagasi lükkavad, ootab meid ees Ibiza-FPÖ-ÖVP põhihitt, millega muuhulgas Alam-Austria on juba sunnitud rõõmustama. Muide, ilmselt ka siis, kui FPÖ ette jääb.
nõiaring ilma lõputa
Jällegi, ma ei saa puhta südametunnistusega ühegi Austria erakonnaga täielikult nõustuda. Ja kindlasti ei ole ma sellega üksi. Aga kas see ei tähenda, et on aeg muutusteks? Kas teadsite, et Austria põhiseaduses ei ole kuskil kirjas, et valitsus peaks või isegi peab kaitsma elanike huve? Ainuüksi mõiste vabariik viitab sellele, kuid see on poliitiliselt nii palju kui võimalik eitatud. Kes on sulane? Ja keda see teenib?
demokraatia areng
Mida siis teha? Peale selle, et meie poliitiline süsteem “demokraatia” on pärast monarhia langemist ja seejärel 2. vabariigis vaid tühiselt arenenud ning väljastpoolt vandenõupartei meeskonda tulevatel nõudmistel on vähe võimalusi ellu viia, soovin ma riigi edasiarendamist. varem teeseldud rahva valitsemist. See ei pea tingimata olema Šveitsi mudelil põhinev otsedemokraatia. Kuidas oleks vajaliku valimisaktiivsusega, mille mittesaavutamine eeldab uusi valimisi? Hääletage lõputu päevani, kuni lõpuks saabub põhjus või selged asjaolud. Või rahva õigus hääletada seadusandliku perioodi jooksul valitsus välja. Või populismi ohjeldamiseks: trahvid iga täitmata kampaanialubaduse eest?
Üks on kindel: ma pole ainuke, kellel on kõrini sellest, et pean valima raskuste ja viletsuse vahel. Enam ei piisa ainult hääletamisvõimalusest. Meie ühine nõue peab olema demokraatia edasiarendamine. Alles siis saame tegelikult rääkida demokraatiast ja vaadata enesekindlalt tulevikku.
Parema loetavuse huvides pole soo järgi määratletud.
Foto / Video: Gernot Singer, APA.
