valik
EL-i liikmesriigid leppisid sel nädalal kokku, et EL-i miinimummaks on ettevõtetele 15 protsenti. Globaliseerumise suhtes kriitilise võrgustiku attaci jaoks on miinimummaks põhimõtteliselt teretulnud, kuid konkreetne rakendamine jääb täiesti ebapiisavaks. Sest nagu ikka, on kurat detailides. Attac kritiseerib seda, et maks on liiga madal, selle ulatus on liiga kitsas ja tulu jaotatakse ebaõiglaselt.
Maksumäär põhineb maksusohudel
„Alates 1980. aastast on ettevõtete keskmised maksumäärad ELis langenud enam kui poole võrra, veidi alla 50 protsendilt alla 22 protsendini. Selle asemel, et lõpuks jõuda 25-protsendilise põhjani, põhineb kõigest 15-protsendine minimaalne maksumäär sellistel maksupuhangutel nagu Iirimaa või Šveits,” kritiseerib David Walch Attac Austriast. Attac näeb ka ohtu, et see liiga madal minimaalne maks soodustab isegi maksukonkurentsi paljudes üle 20-protsendiliste maksumääradega EL-i riikides. Tegelikult on paljude riikide ettevõtete lobitöö juba välja öelnud, et 15 protsenti on võimalus ettevõtte tulumaksu veelgi vähendada.
Attac nõuab 25-protsendilist minimaalset maksumäära ja suundumuste ümberpööramist rahvusvahelises maksude languses.
90 protsenti ettevõtetest see ei puuduta
Maksu ulatus on ka Attaci jaoks ebapiisav; sest see peaks kehtima ainult rahvusvahelistele korporatsioonidele, mille käive on üle 750 miljoni euro. See tähendab, et 90 protsenti kõigist ELi ettevõtetest on miinimummaksust vabastatud. “Nii kõrge künnise seadmine ei ole õigustatud. Kasumi ümberpaigutamine pole levinud ainult korporatiivsete hiiglaste seas – paraku on see osa rahvusvaheliste korporatsioonide üldisest praktikast,“ kritiseerib Walch. Attac nõuab miinimummaksu kehtestamist alates 50 miljoni euro suurusest müügist – künnisest, millega EL ise määratleb “suurettevõtted”.
Ja miinimummaks on ka globaalse õigluse seisukohast väga problemaatiline. Sest lisatulu ei peaks minema sinna, kus saadakse kasumit (sageli vaesemad riigid), vaid nendesse riikidesse, kus asuvad korporatsioonide peakorterid – ja seega eelkõige rikastesse tööstusriikidesse. „Minimaalne maks seab tohutult ebasoodsasse olukorda vaesemad riigid, kes juba praegu kannatavad kõige rohkem kasumi ümberpaigutamise all. Põhimõtet maksustada ettevõtteid õiglaselt seal, kus nad kasumit teenivad, ei saavutata,” kritiseerib Walch.
Päritolu
EL-i lepingu aluseks on nn 2. sammas ehk OECD rahvusvahelise maksustamise reform. Määrus ei täpsusta, kui kõrge peab igas riigis olema maksumäär, kuid lubab riikidel hiljem ise maksustada kõik madala maksumääraga riigi maksumäära erinevused. USA president Biden pakkus algselt välja 21 protsenti. OECD esialgne sõnastus "vähemalt 15 protsenti" oli juba järeleandmine ELile ja selle maksusohudele. Läbirääkimistel suutis Iirimaa aga saada minimaalse maksumäära ülempiiriks 15 protsenti ja mitte kehtestada "vähemalt 15 protsenti". See nõrgestab maksu veelgi ja jätab kõik riigid ilma võimalusest kehtestada ise kõrgem miinimummaks.
Põhimõtteliselt oleks lähenemine aga tõhus vahend rusuva konkurentsi lõpetamiseks madalaimate maksumäärade pärast, kuna sellist regulatsiooni saab rakendada ka ilma kõige hullemate maksumöllude nõusolekuta.
