Ettevõtte rohepesu

Paljude suurettevõtete antud kliimalubadused ei kannata lähemat tähelepanu

autor Martin Auer

2019 on Amazon koos teiste suurkorporatsioonidega Kliimapant asutatud, üks mitu ühinemist ettevõtete poolt, kes kohustuvad muutuma 2040. aastaks süsinikuneutraalseks. Kuid siiani pole Amazon üksikasjalikult kirjeldanud, kuidas ta kavatseb selle eesmärgi saavutada. Ei ole selge, kas lubadus hõlmab ainult CO2 heidet või kõiki kasvuhoonegaase, ja pole selge, mil määral heidet tegelikult vähendatakse või kompenseeritakse ainult süsinikdioksiidi kompenseerimisega.

Ikea soovib olla 2030. aastaks "kliimapositiivne". Mida see täpselt tähendab, jääb ebaselgeks, kuid see viitab sellele, et Ikea soovib selleks ajaks teha rohkem kui süsinikuneutraalseks muutumine. Täpsemalt kavatseb ettevõte 2030. aastaks vähendada oma heitkoguseid vaid 15 protsenti. Ülejäänu osas soovib Ikea arvestada muuhulgas „välditud“ heitkoguseid ehk heitmeid, mida tema kliendid Ikeast päikesepaneele ostes tegelikult väldivad. Ikea loeb ka oma toodetes seotud süsinikku. Ettevõte on teadlik, et see süsinik eraldub uuesti keskmiselt umbes 20 aasta pärast (nt puittoodete kõrvaldamisel ja põletamisel). Muidugi muudab see kliimamõju taas olematuks.

õun reklaamib oma kodulehel: „Oleme CO2-neutraalsed. Ja 2030. aastaks on kõik tooted, mis teile meeldivad." See "Oleme CO2-neutraalsed" viitab aga ainult töötajate enda otsestele tegevustele, tööreisidele ja tööle- ja edasi-tagasi reisidele. Need moodustavad aga vaid 1,5 protsenti kontserni koguheitest. Ülejäänud 98,5 protsenti toimub tarneahelas. Siin on Apple seadnud endale eesmärgiks vähendada 2030. aastaks 62 protsenti 2019. aasta põhjal. See on ambitsioonikas, kuid siiski kaugel CO2-neutraalsusest. Puuduvad täpsed vaheeesmärgid. Samuti puuduvad eesmärgid, kuidas toodete kasutamise kaudu energiatarbimist vähendada. 

Head ja halvad tavad

Sarnaseid olukordi võib näha ka teiste suurettevõtete juures. Mõttekoda Uus Kliimainstituut võttis luubi alla 25 suurkorporatsiooni plaanid ja analüüsis ettevõtete detailplaneeringuid. Ühelt poolt hinnati plaanide läbipaistvust ning teisalt seda, kas kavandatavad meetmed on teostatavad ja piisavad ettevõtete enda seatud eesmärkide saavutamiseks. Ülevaateid ettevõtte eesmärke ehk seda, kas tooted sellisel kujul ja sellisel määral sotsiaalsetele vajadustele üldse vastavad, hindamisse ei võetud. 

Tulemused avaldati Corporate Climate Responsibility Monitor 2022 aruandes[1] koos MTÜga Süsinikuturu jälgimine avaldatud. 

Aruandes tuuakse välja mitu head tava, mille alusel saab mõõta ettevõtte kliimalubaduste täitmist:

• Ettevõtted peaksid jälgima kõiki oma heitkoguseid ja esitama aruandeid igal aastal. Nimelt need, mis pärinevad nende enda tootmisest (“Ulatusala 1”), energia tootmisest, mida nad tarbivad (“Ulatusala 2”) ning tarneahelast ja järgnevatest protsessidest, nagu transport, tarbimine ja kõrvaldamine (“Scope 3”). 
• Ettevõtted peaksid oma kliimaeesmärkides märkima, et need eesmärgid hõlmavad 1., 2. ja 3. reguleerimisalasse kuuluvaid heitkoguseid ning muid asjakohaseid kliimamuutusi (nt muutunud maakasutust). Nad peaksid seadma eesmärgid, mis ei sisalda kompensatsioone ja on kooskõlas selle tööstusharu 1,5 °C eesmärgiga. Ja nad peaksid seadma selged verstapostid mitte rohkem kui viieaastase vahega.
• Ettevõtted peaksid rakendama sügavaid dekarboniseerimismeetmeid ja need ka avalikustama, et teised saaksid neid jäljendada. Peaksite hankima kõrgeima kvaliteediga taastuvenergiat ja avalikustama kõik allika üksikasjad.
• Nad peaksid pakkuma ambitsioonikat rahalist toetust kliimamuutuste leevendamiseks väljaspool oma väärtusahelat, maskeerimata oma heitkoguste neutraliseerimiseks. Mis puudutab süsinikdioksiidi kompenseerimist, peaksid nad vältima eksitavaid lubadusi. Arvesse tuleks võtta ainult need CO2 kompensatsioonid, mis kompenseerivad absoluutselt vältimatuid heitkoguseid. Ettevõtted peaksid valima ainult lahendused, mis seovad süsinikku sajandeid või aastatuhandeid (vähemalt 2 aastat) ja mida saab täpselt kvantifitseerida. Sellele väitele saab vastata vaid tehnoloogiliste lahendustega, mis mineraliseerivad CO100, s.t muudavad selle näiteks magneesiumkarbonaadiks (magnesiit) või kaltsiumkarbonaadiks (lubi) ja mis on saadaval alles tulevikus, mida pole võimalik täpsemalt määrata.

Aruandes mainitakse järgmisi halbu tavasid:

• Heitkoguste valikuline avalikustamine, eriti 3. ulatuse osas. Mõned ettevõtted kasutavad seda kuni 98 protsendi kogu oma jalajälje peitmiseks.
• Liialdatud varasemad heitkogused, et vähendada vähendamist suuremana.
• Heitkoguste allhange allhankijatele.
• Peida tegevusetus suurte eesmärkide taha.
• Ärge kaasake tarneahelate ja järgnevate protsesside heitkoguseid.
• Valed eesmärgid: 25-st küsitletud ettevõttest vähemalt neli on avaldanud eesmärgid, mida tegelikult aastatel 2020–2030 ei ole vaja vähendada.
• Ebamäärane või ebausutav teave kasutatud toiteallikate kohta.
• Vähenduste kahekordne arvutamine.
• Valige üksikud kaubamärgid ja reklaamige neid CO2-neutraalsetena.

Reitingus esikohta pole

Nende heade ja halbade tavade põhjal tehtud hindamisel ei saavutanud ükski küsitletud ettevõte esikohta. 

Maersk tuli teiseks ("vastuvõetav"). Maailma suurim konteinerlaevade laevandusettevõte teatas 2022. aasta jaanuaris, et kavatseb 2040. aastaks saavutada kogu ettevõtte, sealhulgas kõigi kolme ulatuse, neto-nullheite. See on varasemate plaanidega võrreldes edasiminek. 2030. aastaks peaksid terminalide heitkogused langema 70 protsenti ja laevanduse heitkoguste intensiivsus (s.o heitkogused transporditud tonni kohta) 50 protsenti. Muidugi, kui kaubamahud samal ajal suurenevad, on see vähem kui 50 protsenti absoluutsest heitkogusest. Maersk peaks siis saavutama suurema osa vähendamisest aastatel 2030–2040. Maersk on seadnud sihid ka otseseks üleminekuks CO2-neutraalsetele kütustele, st sünteetilistele ja biokütustele. LPG-d kui ajutist lahendust ei käsitleta. Kuna need uued kütused tekitavad jätkusuutlikkuse ja ohutusega seotud probleeme, on Maersk tellinud ka seotud uuringuid. 2024. aastal plaanitakse käiku lasta kaheksa kaubalaeva, mida saab kasutada nii fossiilkütustel kui ka biometanoolil või e-metanoolil. Sellega soovib Maersk vältida lukustumist. Ettevõte on teinud lobitööd ka Maailma Mereorganisatsioonis, et kehtestada laevandusele üldine süsinikdioksiidimaks. Aruandes kritiseeritakse asjaolu, et erinevalt alternatiivkütuste üksikasjalikest kavadest esitab Maersk vähe selgeid eesmärke 2. ja 3. ulatuse heitkoguste osas. Eelkõige on kriitilise tähtsusega energiaallikad, millest lõpuks tuleb alternatiivkütuste tootmiseks vajalik elekter.

Kolmandaks tulid Apple, Sony ja Vodafone ("mõõdukalt").

Järgmised ettevõtted vastavad kriteeriumidele vaid vähesel määral: Amazon, Deutsche Telekom, Enel, GlaxoSmithkline, Google, Hitachi, Ikea, Volkswagen, Walmart ja Vale. 

Ja aruanne sisaldab väga vähe kirjavahetust ettevõtetega Accenture, BMW Group, Carrefour, CVS Health, Deutsche Post DHL, E.On SE, JBS, Nestlé, Novartis, Saint-Gbain ja Unilever.

Vaid kolm neist ettevõtetest on koostanud vähendamise plaanid, mis mõjutavad kogu väärtusahelat: Taani laevandusgigant Maersk, Briti sideettevõte Vodafone ja Deutsche Telekom. Detailse meetmepaketi on esitanud 13 ettevõtet. Keskmiselt piisab nendest plaanidest, et vähendada lubatud 40 protsendi asemel 100 protsenti. Vähemalt viis ettevõtet saavutavad oma meetmetega vaid 15-protsendilise vähendamise. Näiteks ei hõlma need tarnijatelt ega järgmistest protsessidest, nagu transport, kasutamine ja kõrvaldamine, tulenevaid heiteid. Kaksteist ettevõtet ei ole oma kasvuhoonegaaside vähendamise plaanide kohta selgeid üksikasju esitanud. Kui võtta kõik uuritud ettevõtted kokku, saavutavad nad vaid 20 protsenti lubatud heitkoguste vähendamisest. 1,5 °C eesmärgi saavutamiseks tuleks 2030. aastaks vähendada heitkoguseid 40–50 protsenti võrreldes 2010. aastaga.

CO2 kompenseerimine on problemaatiline

Eriti murettekitav on see, et paljud ettevõtted sisaldavad oma plaanidesse süsinikdioksiidi kompenseerimist, peamiselt metsauuendusprogrammide ja muude looduspõhiste lahenduste kaudu, nagu Amazon teeb suures mahus. See on problemaatiline, kuna sel viisil seotud süsinik võib sattuda tagasi atmosfääri, näiteks metsatulekahjude või metsade raadamise ja põletamise kaudu. Sellised projektid nõuavad ka alasid, mis ei ole lõputult saadaval ja millest võib siis toidutootmiseks puudu jääda. Teine põhjus on see, et süsiniku sidumine (nn negatiivsed heitmed) zusätzlich vaja heitkoguste vähendamiseks. Seega peaksid ettevõtted kindlasti toetama selliseid metsauuenduse või turbaalade taastamise ja muu sellise programme, kuid nad ei tohiks seda toetust kasutada ettekäändena, et mitte vähendada oma heitkoguseid, st mitte lisada neid negatiivsete kirjetena oma heiteeelarvesse. 

Isegi tehnoloogiaid, mis eraldavad atmosfäärist CO2 ja seovad seda püsivalt (mineraliseerivad), saab pidada usaldusväärseks kompensatsiooniks vaid juhul, kui nende eesmärk on kompenseerida vältimatuid heitkoguseid tulevikus. Seejuures peavad ettevõtted arvestama, et isegi need tehnoloogiad, kui need kasutusele võetakse, on kättesaadavad vaid piiratud ulatuses ja nendega on seotud veel suur ebakindlus. Nad peavad arenguid tähelepanelikult jälgima ja oma kliimaplaane vastavalt ajakohastama.

Tuleb luua ühtsed standardid

Üldiselt leitakse aruandes, et ettevõtete kliimalubaduste hindamiseks puuduvad riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil ühtsed standardid. Selliseid standardeid oleks hädasti vaja, et eristada tegelikku kliimavastutust rohepesust.

Selliste standardite väljatöötamiseks valitsusväliste organisatsioonide, näiteks ettevõtete, investorite, linnade ja piirkondade jaoks, avaldas ÜRO selle selle aasta märtsis. kõrgetasemeline ekspertrühm ellu äratatud. Soovitused avaldatakse eeldatavasti enne aasta lõppu.

Täpiline: Renate Christ

Kaanepilt: Canva / järeltöötlus Simon Probst

[1]    Päev, Thomas; Mooldijke, Silke; Smit, Sybrig; Posada, Eduardo; Hans, Frederic; Fearnehough, Harry jt. (2022): Corporate Climate Responsibility Monitor 2022. Köln: New Climate Institute. Internetis: https://newclimate.org/2022/02/07/corporate-climate-responsibility-monitor-2022/, vaadatud 02.05.2022.